Juba nädalaid pole ma jõudnud siia suurt miskit kirjutada... vabanduseks tahaks tuua ikka töö, töö ja veelkord töö või on see pigem väsimus, väsimus ja veelkord väsimus...Eks nad ole omavahel sageli seotud ja viimasel ajal on tõesti töö osas kiired ajad olnud, kuid see-eest huvitav ja see on selle kõige juures väga oluline, muidu hakkaks töö lihtsalt vastu :)
Viljandisse elama tulles mõtlesin, et siin jääb palju aega lugemiseks, kirjutamiseks ja niisama olemiseks, aga reaalsus tõestab vastupidist... Viimasel ajal on nii kiire, et kui lõpuks koju jõuan, nokitsen veidi oma dramatiseeringu kallal ja juba ongi aeg jälle magama minna. Hommikust on ühtäkki öö saanud ja nii päevast päeva... Dramatisreergin õnneks edeneb küll tasapisi, aga ikkagi edeneb. Olen seadnud endale eesmärgiks iga päev sellega natuke tegeleda, siis on mõte pidevalt teema juures ja pärast on kohe hea olla, kui miskit saab taas paberile pandud.
Kultuurisündmustest, mida viimasel ajal külastanud olen, tõstaksin esile „Tantsumasina“, mida mängiti mõned korrad Viljandi Pärimusmuusika Aidas. Etendus üritas taaselustada pillimehe ja tantsija omavahelist suhtlust ning põimis pärimust ja nüüdisaegset tantsu.
Ma polnud tükk aega ühtegi tantsuetendust näinud ja etendusele minnes olin isegi veidi skeptiline... ei tea kas peaks ikka minema või kas see on päris see, mida ma tahaks näha, aga mul on väga hea meel, et oma kahtlustele alla ei andnud ja etenduse ära vaatasin, sest see mõjus väga hästi... loominguliselt, värskendavalt, kaasahaaravalt. Siiamaani hakkab kuidagi soe selle peale mõeldes :) Ahjaa, kostüümid olid ka väga väga ilusad.
Eelmisel nädalal külastasin korraks ka pealinna. Kuigi kaua mul seal olla ei õnnestunud, kuid mitmeid kilomeetreid sai see-eest maha kõnnitud. Mõtlesin, et olen tervislik ja jalutan võimalikult palju ühest sihtpunktist teise. Mõned korrad tuli ka lihtsalt selle pärast kõndida, et ma ei mäletanud enam kuhu üks või teine troll sõidab ning istusin valesti ja pärast ei jäänud muud üle, kui taas kõndida. Kuid selle aja jooksul, mil mööda tänavaid vuhisesin, tuli mul mitu head mõtet... isegi uue näidendivõsitluse „Mereäärsed lood“ näidenditeema suutsin välja mõelda. See on üks tõestisündinud lugu (aga jätan selle veel enda teada), millest võiks/peaks tulema üks hea näidend :)

Ilusat nädalavahetust Sulle ja Sulle ja Sulle ka ;)

mitmed kohtumised

Eelmisel nädalal oli Drakadel kohtumine Viljandi Kultuuriakadeemia lavastaja -ja näitleja tudengitega. Eesmärgiks oli saada omavahel tuttavaks ja hakata tegema koostööd, mille raames valmivad kevadel mitmed lavastused. Kohtumine oli väga positiivne ja loodetavasti panime aluse ühele huvitavale koostööle... Õhtuks olin ma muidugi üsna läbi, sest selja taga oli pikk tööpäev, viis korda järjest räägitud elulugu ja paljudele küsimustele vastamine, aga ikkagi oli lõppkokkuvõttes tore... ehk siis väsinud, aga õnnelik.

Pikale veninud reede läks kiiresti üle laupäevaks ja siis pakkisin hädavajalikud asjad kaasa ning sõitsin kaheks päevaks päälinna tööd ja kultuuri nautima. Tööd nautima selles mõttes, et olin üle pika aja Linnateatris tööl ja see on alati nii positiivne ning ma olin kogu õhtu nagu mingis nostalgias... Igasuguseid asju tuli meelde ja nägin tuttavaid inimesi nii majas kui publiku seas ja kuidagi hea oli olla... Võtsin endale selleks päevaks kohe rohkem aega ja läksin varakult teatrisse, et saaksin armsate inimestega pikemalt rääkida, maja peal kolada, Linnateatri kohvi juua ja salatit süüa ning õhtust etendust nautida... Peale etendust jätkus teatrijuttu veel kauemaks ja ei puudunud ka öine jalutuskäik Kalamajja, kus ootas öömaja ja hea uni :)

Pühapäeval tuli minna aga kooli ja võtta vastu tagasiside esimese dramatiseeritud stseeni kohta. Tagasisidest oli mulle palju kasu ja nüüd saan ma täpsemalt aru, kuidas ma peaks tekstile lähenema, millist keelt kasutama, millest loobuma, mida juurde lisama jne... Taaskord väga huvitav tund ja häid mõtteid kohe tükiks ajaks :)
Aga nagu alati, ei saa ju kõik ka positiivselt minna... loomulikult hakkas pühapäeval vihma sadama, loomulikult jäin ma ühest bussist maha, loomulikult oli bussis pidevalt külm-kuum-külm temperatuur (nagu ikka siis kui talv hakkab lähenema) ja loomulikult on mul nüüd üks tore ohatis huule peal ja seda kohe mitmeks mitmeks päevaks :(

Homme on NO99-s Akstioon. Minul jääb see kahjuks nägemata, aga kel võimalus, minge vaatama ja saage osa „Solarise“ rituaalist.

Kaks õhtut järjest olen saanud käia teatris, aga seda pigem käimise, kui elamuse mõttes. Mul on tohutu janu hea teatri järele, mis mingis mõttes raputaks ja annaks mõtlemisainet pikemaks ajaks... aga miskipärast ma ei satu viimasel ajal nende heade asjade peale.
Pühapäeval käisin vaatamas üht Prantsuse lavastust „NON RÉEDUCABLE. PARANDAMATU.“ Lavastuse aluseks on Stefano Massini näidend "“Donna non rieducabile” Autor nimetab seda ise "Memorandum teatrale su Anna Politkovskaja". See on koostatud Moskvas 7.oktoobril 2006 aastal tapetud ajakirjaniku Anna Politkovskaja intervjuude, kirjavahetuse, päevikumärkmete põhjal. Kõik Tšetšeenias nähtu ja kogetu, mis peegeldab vapra ja ausa ajakirjaniku poolt peetud võitlust. Anna Politkovskaja on erakorralise/ainukordse ajakirjanduse sümbol ja mitte ainult vaba ajakirjanduse, vaid vabaduse sümbol üldse. "Non réeducable" - "Parandamatu" esitab küsimusi kaasaegsete inimeste südametunnistusele.
"Teater on paik, kust peab lahkuma muudetuna" ütleb monoetendust esitav näitlejanna Mireille Perrier.
Lavastus oli äärmiselt lihtne ja dokumentaalne. Väga palju infot ja vähe tegevust. Ühelt poolt see meeldis mulle, just see lihtsus, aga teiselt poolt olin kogu etenduse ootusärevuses, et nüüd... nüüd kohe hakkab midagi juhtuma, aga ei juhtunud... Järelikult liiga palju ootasin.
Eile sattusin aga vaatama Rakvere teatri lavastus „Creeps“. See on lugu kolmest televisiooni noortesaadet juhtima kutsutud tüdrukust, kes kohale minnes avastavad, et nad polegi ainsad väljavalitud ning töö saamiseks tuleb läbida veel üks konkurss.... Ausalt öeldes ei oska ma selle kohta mitte midagi öelda ja ei tahagi, sest minu arvates oli see kohati isegi natuke piinlik... kuulda roppusi laval ja seejärel tormilist aplausi saalis. Selline reageering teatud sõnadele üllatas mind tõsiselt, et kas see ongi see, millega noorele publikule meeldida, selle kaudu end neile arusaadavaks teha... Hmm, ma parem ei peatu sellel teemal pikemalt ja tegelikult peaks ma rohkem vaatama noortele suunatud lavastusi ning alles siis mõtlema selle teema peale pikemalt.
Kuid kui nüüd minna selle juurde, mida ma tahaksin lähiajal näha, siis kindlasti üheks eesmärgiks on NO99 Aktsiooni 28. oktoobril, kui mul muidugi õnnestub minna. Akstsiooniga on ikka nii, et see võib pakkuda ühelt poolt väga palju ja teiselt poolt mitte midagi... aga see ootusärevus, et äkki, äkki juhtub midagi huvitavat???... juba see on omamoodi põnev :D

Eelmisse nädalasse mahtus nii üks hea teatrietendus kui ka kohtumine oma perega ja lisaks veel terve pühapäevane päev seiklust muinaslinnuste asukohtades. Muinaslinnustest kirjutan ükspäev pikemalt, aga heast teatrist tahaks kohe rääkida...
Nimelt siis eelmisel nädalal esietendus Viljandi vanas lennukitehases lavastus „Kogujad“, mis räägib kahest vennast, kes eralduvad muust maailmast oma vanematelt päranduseks saadud linnamajja ning katkestavad kõik sotsiaalsed sidemed. Turvatunnet otsides ümbritsevad nad end aastakümnete jooskul lugematu hulga esemetega. Loo aluseks on 20. sajandi I poolel New Yorgis, Harlemis tegutsenud vendade Homer ja Langley Collyeri mõistatuslik elukäik ning teemadena tõusevad esile väga keerulised valikud elus – mäletamine ja unustamine, säilitamine ja loobumine.
Mulle meeldis see lugu juba lugedes, väga huvitav tekst, kus Sulle justkui korrutatakse koguaeg ühte ja sama asja, aga iga korduse juures Sa avastad järjest enam ja enam seda maailma, kuhu vennad on end sulgenud. Mul oli mitu päeva pärast lugemist natuke raske olla, justkui oleks keegi mingi osa minust lahti kiskunud... tekkis hirm ja kaastunne.
Lavastust vaadates elasin selle kõik uuesti läbi, aga veidi kergemalt, sest lugu oli tuttav ja esimene emotsioon läbi elatud. Kuid etendus oli super, juba see ruum ja näitlejad ning tunne, et Sa oled samas olukorras, mis nemad... elekter võetakse ära – pimedus, küte võetakse ära – ruumis on külm, kokku kuhjatud asjad – ilmselgelt on meil elus liiga palju asju jne. Ning lõpuks hirm, et keegi võib sisse tungida - nende loodud maailma. See oli ühelt poolt veidi õudne ja teiselt poolt täiesti mõistetav.
Ma hakkasin paar päeva tagasi mõtlema, et aga mida olen mina oma elu jooskul kogunud... Hetkel meenub niipalju: kommipaberid; kleepekad; pildid, mis olid kaasas väikeste nätsudega; postkaarte; postreid; autogramme; eesti bändide pilte (ajalehest välalõigatuna); näitlejate pilte; teatri raamatuid; liblikaid; teatri kavasid; kõrvarõngaid... rohkem ei meenu, aga neid asju on kindlasti veel :)

Laupäeval oli mul aga hea meel, et nägin ühe päeva jooksul ära olulise osa oma perest... Pere on oluline ja nende jaoks tuleb lihtsalt võtta aega. Vahel on see keeruline, aga ma üritan endale seda kogu aeg meelde tuletada, et selleks tuleb võtta aega.
Seega võtsingi kätte ja sõitsin maale. Maale jõudes polnud aga kedagi kodus ja nii ma siis istusin seal maja trepil mõnda aega ja ootasin... Vanasti meeldis mulle seal suve hommikutel istuda, lihtsalt istusin ja kuulasin lindude sirinat ja naabri koera haukumist ja mõtlesin omi mõtteid. Nüüd istun taas, täielikus vaikuses, ainult mõni tammetõru kukub vahepeal puu otsast alla.... Mõtlesin mälestustele ja sellele kui tühi ning vaikne on õu täna ja kui palju on muutunud... Kõik muutubki, iga päevaga järjest rohkem ja rohkem...
Kuid lõpuks said ikka vanavanemad nähtud ja olulised vestlused maha peetud :)

Täna hommikul räägiti Terevisiooni, et 7. oktoobril 1959. aastal tehti esimesed pildid kuu tagaküljest. Selle kangelasteoga sai hakkama nõukogude automaatjaam "Luna 3", mis edastas sellest pärast möödalendu esimesed, paraku küll üsna udused fotod. Kuu esi- ja tagakülg on väga erineva välimusega. Esikülg on mereline, need hõlmavad selle pindalast tervelt 40 protsenti. Kuu tagakülg on see-eest mandriline ja sellel on vaid kaks väheldast merd, mis hõlmavad kokku vaid 3% pindalast.
Igatahes tekkis mul kohe huvi, et milline see kuu tagaumine külg siis on. Terevisooonis seda mulle ei näidatud, küll aga leidsin miskit netist...

Reedel ilmus Sirbis suur Dramaturgia eri, kus on juttu nii suvel Viljandis toimunud kursusest "Ideest näidendi stsenaariumini" (kus ka mina osalesin) kui ka intervjuud mitmete praktikutega Eestis nagu Siret Paju, Laur Kaunisaar ja Eva-Liisa Linder.
Kel rohke huvi, leiab artiklid siit

Sügisväsimus on kohal. Puudub energia ja jõud tegemaks miskit asjalikku. Vahest on tore oma päeva niisama mööda veeretada, aga kui see muutub juba igapäevaseks nähtuseks, siis hakkab see mind lõpuks piinama, et ma mitte midagi asjalikku ei tee....
Nädalavahetusel käisin Tallinnas. Tore oli, aga samas väga väsitav. Nüüd saan aru, et Tallinn on väsitav linn, eriti kui seal harva käia. Terve kahe päeva jooksul, oli pea ainuke mõnus hetk pühapäeva varahommikul, kui päike pilve vahelt piilus ja vanalinna tänavad olid peaaegu inimtühjad ning ma jalutasin mööda vanalinna, käies läbi oma lemmik tänavad ja juues kohvi oma lemmik kohvikus, see andis teatud rahulolu tunde ja aja iseendaga olemiseks.
Tallinnas olemise peamiseks põhjuseks oli aga kool, sest Drakadeemia sai jälle hoo sisse ning kahe päeva jooksul sai nii tutvutud esimese kursusega, kui ka õpitud veidi teooriat dramatiseerimise kohta. Teooria teooriaks, aga ma pean kohe kohe hakkama seda praktiliselt läbi proovima ja vat see on hirmutav... hirmutav ja samas põnev. Minu eesmärgiks on siis selle aasta lõpuks teha valmis dramatiseering O.Wilde „Dorian Gray portree“ kohta ja eks siis ole näha, kas dramatiseerimine sobib mulle või mitte.

Alates homsest toimuvad Viljandi Pärimusmuusika Aidas Peeter Volkonski loengud teemal "Võrdlev kultuurilugu muusikas".
Loe lähemalt siit